Meie viimane on saabunud

Sünnitasin juba 3 kuud tagasi, aga siiani ei ole end kokku võtnud, et sünnituslugu enda tarbeks üles kirjutada.

2 nädalat enne sünnitust oli mul Pärnu Haiglas kolmas ultraheli, kus vaadati loote eeldatavat suurust ja kaalu, muidugi vaadati ka kõik tähtsamad asjad üle. Selles ultrahelis sain 100% kinnituse, et sündimas on tüdruk.

Väga ootasin, et sünnitan enne tähtaega, et ei tuleks suur laps, aga tähtaeg tuli ja läks ehk laps sündis palju hiljem, kui plaanitud. Viimasel käigul ämmaemanda juurdes päädis sellega, et sain saatekirja reedeks, miõ tehti viimane ultraheli ja kontroll sünnitusosakonnas. Sellel päeval oli juba rasedust 41+0 ja olin oodanud siiani iga öö, et nüüd lähen sünnitama, aga ei. 😒 Igatahes, arst tegi mulle ultraheli ja selle järgi oli lootekasv paar nädalat maas pigem ja kaaluks 3.7kg vist. Arst palus mulle pukki minna, et ta saaks vaadata mis lood seal all on. Emakakaela pidi toores olema, kinni, madal ja seega otsustas ta seal all venitada midagi…Nagu appi! Ma ei saa öelda, et see valus oli või ma ei tea mis, aga ebameeldiv, kannatamatu ja ma ei tea mis veel. Peale kabinetist lahkumist sain saatekirja ja korraldused selleks, kuidas esmaspäeval esilekutsumiseks tulla. Ma ei tea miks, aga see mõte esilekutsumisest ei meeldi mulle kohe üldse mitte, ma nagu kardan seda. Mulle isiklikult meeldib loomulik sünnitus rohkem, ei tea miks. 😁

Peale kontrollis käiku sõitsime koju ja kõht kuidagi torkis, sellised õrnad valud olid nagu päevad kohe hakkaks. Ise mõtlesin et see on sellepärast, et arst venitas seal all ja pükstevärvel oli liiga pingul (panin valed püksid pikaks autosõiduks jalga). Koju jõudsime siis olid ikka need valud olemas, aga ei midagi hullu, et peaks tegutsema hakkama i mõtlema, et nüüd kohe on minek. Need olid õrnad tuhud, aga nii ebaregulaarsed j üldse valulikud. Kohe see terve päev ma aina ootasin ja ootasin, millal asi lõpuks pihta hakkab, aga ei hakanudki. Vist vaatasin enne magama minekut oma haiglakoti üle ja lasteasjad, nii igaks juhuks.

Läksin magama ja magada sain tund äkki, kui ärkasin juba valulikuma tuhu peale üle. Kuna kõik magasid, siis läksin mina elutuppa vaatama, kui valdused ja mis vahega tuhud on. Vahel olid valusad ja regulaarsed tuhud, teinekord jällegi vastupidi. WC-s käisin ka mitu korda, sest kõht läks lahti ja oli verine voolus natukene. Peame südaööd ärkas mees, sest ma pidavat koguaeg WC-s soristamas käima. 😂 Kutsusime mingi aeg ämma kohale ja kell 2 öösel hakkasime Pärnu poole startima. Autosõidu ajal olid tuhud natukene valusad, et ma pidin keskendunult neid üle hingama, aga varsti vahed olid jälle pikad.

Tiirutasime Pärnu vahel ringi, kuni otsustasime kell 4 haigla juurde sõita. Kuna valud olid väikesed ja vahed ebaregulaarsed, siis otsustasime parklas oodata mil päris valus hakkab. Ja nii kaua kuni ootasime, magasime magamata und jupiti autos seal samas parklas. Kuna seis oli sama, siis otsustasime hommikul kell 8 minu ema juurde sõita. Kõik oli seal sama, jube tüütu. Aina ootasin, millal kõik pihta hakkaks – küll ma kõndisin, küll ma tegin puusaringe, aga ei midagi. Vahel tukkusin diivanil, aga mulle tundus et see tegi vahed veel rohkem ebaregulaarseks, kuigi vahel oli tunne et nüüd vahed on 1.5minutit ja minek, aga ei, tüng oli. Süüa ma ka ei julgenud, sest äkki kakan sünnituslauale (jah, nõmedalt naljakas hirm, aga mis sa ära teed). Lõpuks sai kõrini sellest ootusest ja ütlesin mehele, et lähme kontrolli. Kui midagi ei toimu, siis lähme koju tagasi.

Kell 12 olin haiglas ja ootasin kontrolli. Kuna olin juba nii öelda sisse võetud, siis pidin see päev sünnitama, polnud muud võimalust. Enne sünnitusosakonda minekut võeti mul koroona jaoks proov ninast, mis oli negatiivne. Kontrollis tuli välja, et avatust 4cm (JÄLLE ehk kõigi kolme sünnitusega olen haiglasse läinud sellise avatusega) ja KTG näitas ka väga ebaregulaarseid tuhke. Aga sain siiski sünnitustuppa kell 13 ja seal ma lootsin, et vahed lähevad ruttu väiksemaks ja asi muutub regulaarseks. Varsti liitus minuga mees, kes oli söögipausi teinud, sest ta oli samamoodi täitsa söömata enne. Kell 14 hakkasid õnneks tuhud regulaarseks minema ja sain neid juba üle hingata. Kuigi sünnitus oli raskem, kui ma lootnud olin, siis nii palju oli see kergem et vahepeal sain kõndida niisama ja mehega rääkida.

Sünnituse juures mulle ei meeldinud, et ämamemand käis iga natukese aja tagan beebi südametööd kuulamas ja küsimas kuidas mul läheb, ma ei saanud kuidagi nii keskenduda oma hingamisele ja kogu sellele protsessile. Enne kella 16 ütles ta, et kui kell 16 kontrollime avatust ja et võib-olla avame veed, et asjad kiiremini edeneks, olin nõus. Läksin siis lauale ja avatust oli 9 või 9.5cm, ütles et kohe hakkab asi pihta. Eks ma ise ka tundsin juba vaikselt presse. Teise sünnitusega hingasin ma sel ajal presse üle, aga nüüd passisin laual. Ämmaemand ütles, et ma külje peale läheks ja valusid üle hingaks. Kuna ma keskendusin hingamisele, siis olin ma pigem vait, seega ta ütles et ma teeks hääli ka et ta teaks kus maal ma olen. Okei, hakkasin siis rohkem hääli tegema ja seda eelkõige, et see külili asend ei sobinud mulle üldse. Ma pidin pressida ajal jala üles panema ja hoidma seda (nagu ma jõudsin seda teha eks), kuskilt polnud kinni hoida mis aitaks mind (enne olin püsti ja toetasin puki peale vms), valusam oli ja külmavärinad tulid nii et keha rappus.

Lõpuks sain selili olla, sest see oli minu jaoks kõige parem asend. Ämmaemand ja abi sättisid mind paika sünnituseks, ämmaemand tegi väikese augu lootekotti (teadis, et teised lapsed sündisid elame veede avamist alal 5 minutit) ja ma ootasin, millal see läbi saaks. Õnneks ei läinud kaua! Esimene press oli tühine, sest midagi ei toimunud. Enne teist pressi ütles arst, et kui press tuleb siis surud nii ja naa, ning see teine press tuligi. Ämmaemand käskis veel end tagasi hoida, aga ma ei saanud kuidagi oma keha kontrollida ja nii laps “lendas minust välja” (nagu ka teine laps) otse ämmaemanda käte vahele. Laps hakkas nutma, kõik oli korras, ma olin rõõmus! Mehel läksid silmad märjaks nagu eelnevate sünnituste juures. 🥰 Laps pandi minu rinnale ja ta vaatas otse silmad täitsa lahti. Oeh, küll ta oli nunnu, minu nunnu. Kaalu 3580g ja pikkust 52cm, tumepruunid pikemad juuksed.

Sünnitasin 41+1, aga laps vastas pigem 37-38 nädalale, sest oli üleni kaetud lootevõidega. Minu kui ka ämmaemanda jaoks oli natukene imelik see, aga kõik ultrahelis näitasid et vastab õigele suurusele. 🤷 Kõik ta juuksed ja voldid olid sellise valge paksu võiga koos, mis läks varsti ära, õnneks see neile hea ja kasulik asi.

Ja nii ta sündis, meie viimane laps. 😍 Siiani vaatan teda, imetlen ja naudin, sest ta kasvab ruttu ja uuesti sellist kogemust enam ei tule. Meie piir on 3 last ja tõesti enam ei taha uuesti rasedaks jääda, aeg on elama hakata. Maikuus tuli ITK-st kiri, kas tahan oma embrüoid säilitada, vastasin et hävitage ära, nii et IVF teema oma meie jaoks lukus.

Mõned nädalad veel

Polegi ammu kirjutanud, aga võtsin end täna kokku.

Raseduse tuvastamine läks hästi, raseduse suurus oli selline nagu ma olin eelnevalt arvutanud. Sel ajal mõõtis arst suuruseks 8+2, süda lõi ja meile tulebki suvebeebi!

Arvele võtsin end jälle Pärnu Haiglas ja oma esimese ämamemanda juures, sest ei olnud rahul teise raseduse ajal siinse ämmaemandaga. Oscar uuringuga oli natukene halvad lood, sest ettenähtud ajal ma ei saanud minna ja pidin aja ära ütlema. Oli valikus, kas mitte üldse minna ja oodata LA-d, või uurida teiselt haiglast kas saavad mind kuidagi kuskile mahutada. Uurisin asja ja saingi endale aja ITK-s. Selleks ajaks oleks pidanud olema rasedust 13+ midagi, aga oli hoopis 14+. Oscar oli põhjalik, mis sest et laps ei teinud üldse koostööd ja tunni möödudes sai alles arst kuklavolti mõõta. Lootsin teada saada ka lapse sugu, aga ta ei hakanud vaatama ega arvama.

Nädal hiljem, samal päeval kui mu vanaema ära suri, läksin ma tasulisse ultrahelisse, et lapse sugu teada saada. Arst vaatas ja uuris kaua lapse sugu, sest laps magas ühes asendis ja ei liigutanud end väga. Palusin lapse soo kirjutada paberile, et me koos saaks abikaasaga kodus vaadata, kes tuleb. Ta ütles, et 100% kindel ei ole, küll LA-s saab kinnitust. Algusest saadik on olnud tunne, et tüdruk tuleb, aga mõtlesin et raudselt tuleb poiss, nagu ikka. 3 poisi ema on ka äge olla! Igatahes kodus andsin paberi mehele, et ta esimesena vaataks. Ta vaatas ja ütles: “Nojah siis” ja kõik. Ma ütlesin: “Poiss, jah? Anna, ma vaatan ka.” Vaatasin ja selle paberi peale oli kirjas TÜTAR, juhhu!

Ootasin oma LA-d, et saada soole kinnitust, aga ka seal arst ütles et ei ole 100% kindel, et tüdruk tuleb. Kuna laps koguaeg liikus eest ära, siis arst ei saanud pikalt vaadata ega kontrollida, aga arvas et vist tuleb tüdruk. Seega siiani olen ma kahtlusel, et kes siis ikka tuleb. Eks ilmselt tüdruk tuleb, aga raske uskuda kui keegi 100% seda ei kinnita ja tasulisse ultrahelisse ma ei plaani ka minna. 36.nädalal peaks olema üks ultraheli, et vaadata lapse eeldatavat kaalu, aga ma ei usu et sel ajal nad sugu minu soovil vaataks. Eks ma ikka olen roosasid asju ka ostnud, ei saa salata. 😁 Nimi oli meil ka ootel aastast 2017, aga kuskil raseduse poole peal hakkasime me vist natukene kahtlema ja otsisime/ütlesime uusi nimesid. Pakkusin ühel õhtul ühe nime välja ja see hakkas meile kohe meeldima, nii et suur tõenäosus on see, et ta saab selle uue nime (mehepoolses suguvõsas on see nimi 2-3 esindatud olnud), aga see selgub peale sünnitust.

Sünnituseni vähem kui 2 kuud, on mida oodata, täitsa uus olukord. Eelnevalt olnud 2 talvebeebit, nüüd suvebeebi ja me varsti 3 lapse vanemad. Õnneks suuremad asjad on kodus olemas, selle peale pole olnud raha vaja kulutada, aga uut autot on küll vaja. Oleme otsinud maja, aga turg on nagu ta on siin, seega loodame ja ootame edasi. Seekord tahab mees jääda lapsehoolduspuhkusele, seega mina pean töölt ära tulema ja lihtsalt olema. Selle uue seadusega on üldse keeruline majandada, ma ei taha sellest rääkidagi. Käisin kohapeal uurimas asju ja lõpuks kirjutasin neile, aga vastust ootan (näiteks pole saanud 80 päeva enne sünnitähtaega kirja toetuste kohta, kuigi peaks jne).

Muidu rasedusega läheb kõik hästi. Tunnuseid pole mul endiselt peale suurenenud kaalunumbri ja kõhu, sel nädal tulid esimesed väikesed venitusarmid mis natukene tuju alla viisid. Olen ostnud soodusega mähkmeid varuks, koostanud nimekirja mis haiglasse vaja kaasa ja pannud osa asju ka juba kõrvale. Teisele lapsele on vaja suure lapse voodit enne sünnitust, et saaks võrevoodit beebiga kasutada, kuigi algul ta seal vist väga ei maga. Põnev-põnev!

Kolmas rasedus

Peale teise lapse sündi hakkasid päevad peaaegu siis,kui laps oli 3-kuu vanune. Tsükkel ei läinudki samasuguseks nagu enne, vaid päevad käisid millal aga nad tahtsid. Vahel oli tsükkel 30+ päeva, vahel 40+ päeva, üks tsükkel oli isegi 90+ päeva pikk. Nende kuude jooksul tegin vahepeal ovulatsiooni teste, aga kunagi ovulatsioonile ma pihta ei saanud. Ühel õhtul tegin jälle niisama ovulatsioonitesti ja vastu vaatas positiivne vastus. Mõtlesin, et okei, ju hakkavad päevad või tuleb ovulatsioon, teen hommikul uue testi. Hommikul oli jälle ovulatsioonitest positiivne ja nüüd tegin kõrvale ka OneStep rasedustesti, millele ilmus kohe joon (Esimene pilt tehtud rasedustestist põhimõtteliselt kohe, kui triip tuli, üleval ovulatsioonitestid. Teine pilt järgmine hommik Biocardiga). Ja ma suutsin ainult öelda wtf, wtf, wtt, mida kuradit, mida kuradit. 😂

Ja üldsegi, kuidas ma rasedaks jäin?

Me ei kasutanud mingeid kaitsevahendeid, sest meie ajalugu rasestumisega ei ole just kiita. Eks olime arvestanud, et on oht rasedaks jääda, aga see mõte oli pigem kuskil pilvedes kinni. Mees lasi vahepeal sisse, aga üldjuhul kasutasime välja tõmbamine meetodit, mis kõik annab kokku plahvatusohtliku olukorra rasestumise teemal. 😂 Aga millal ma täpselt rasestusin, ei tea, kuna ovulatsioonile ma pihta ei saanud mitte ühtegi korda. Üks päev oli mul munavalgetaoline voolus, päev enne seda seksisime ja 3 päeva peale voolust ka, aga siis oli juba ovulatsioonitest negatiivne, nii et rasestumine võis olla see munavalge päeval.

Päris kindel ei ole, palju rasedust hetkel on, kuid lähtun päev enne munavalgetaoline vooluse päevast. Tuvastamisele lähen detsembris, sest nii pikad järjekorrad on. Panin igaks juhuks ka ämmaemandale aja kirja, muidu saab alles jaanuaris löögile. Loodan häid uudiseid saada! 🙏 Plaanis ei olnud kolm last järjest teha või üldse kolm last saada, aga nagu mees ütles, siis teeme selle beebinduse korraga ära ja pärast vabadus. 😁

Meie beebi saabus!

Laps sündis 40+1 ja sel (kuu)päeval nagu issi tahtis. 🥰 Sünnitus kestis 1tund ja 15minutit, poole vähem kui esimene sünnitus.

Kõik algas pihta natukene peale südaööd, kui korra ärgates ja pöörates tundsin, et vesist voolust on tulnud. 15 minuti pärast oli jälle voolus platsis, seekord jäi paberile ka roosat. Pikali olles olid pisikesed tuhud, mis tulid ja läksid kiirelt. Valud olid hästi õrnad päevadelaadsed
Kell oli 2, kui otsustasime mehega et hakkame sättima vaikselt, sest magamisest ei tule niikuinii midagi välja (ootusärevus). Panime viimased asjad kokku, riietusime, mees viis osa asju autosse valmis ja peale seda jäime diivanile ootama põnevamat aega.
Kell 4 hakkasime kodust liikuma, vahed olid 3,5-4 minutit, autos muutus aeg juba 4.5-5.5 minutiks. Laps oli natukene segaduses et miks teda üles aeti keset ööd ja isegi autos võttis kaua aega, et ta uuesti magama jääks. Nagu ikka, siis enne sihtkohta ehk mu ema kodu jäi laps uuesti magama. Mees otsustas natukene peale ema juurde saabumist, et läheb pikutab sest mitte midagi ei toimunud.
Kõndisin mööda tuba ringi, et asju kiiremini käima saaks, aga vahed oli nii imelikud – vahel 2 minutit ja vahel 10, seega loobusin mööda maja ringi kõndimisest.
Kell 7 hakkasid tuhud väiksemate vahedega olema, sest otsustasin pikali asendist püsti tõusta, nii oli kuidagi tuhud vähemtundlikumad ja sagedad. Hakkasin puusadega kaheksaid tegema, et stimuleerida emakatööd ja vahed läksid 1.5-2 minutilisteks. Kuskil kell 7.30 lõi kõhu jälle lahti (kolmas kord) ja märkasin püksikutel verist voolust, siis oli küll tunne et okouu, läheb asjaks. Käisin pesemas ära, ajasin mehe üles ja hakkasime vaikselt haiglasse sõitma. Kallistasin veel vanemat last ja ütlesin, et ta hea laps oleks.

Natukene peale 8t jõudsime EMOsse, kus tehti mulle ka koroonatest. Kui see pikk pulk ninna topiti, siis tundus see toiming kuidagi nii kibe ja ajas ühe silma nutma, aga kannatasin ära.
Edasi suunati meid sünnitusosakonda, täpsemalt siis KTG ruumi, kus täitsime pabereid ja mulle tehti uuring, avatust oli 4cm. Ma mõtlesin, et nii vähe, oleks võinud veel kodus passida, aga arvestades et KTG ruumis läks pea 1.5 tundi aega, siis oli just hea aeg kodust lahkuda. Tuhud olid pikali olles intensiivsemad ja vahed olid pikemad kui püsti olles. Õnneks peale negatiivset koroonatesti sai edasi liikuda sünnitustuppa, kus sai põhitegevus pihta hakata. Sünnitustoas olin ka püsti, tuhude ajal toetusin järi peale, vahel surudes oma külgi tugevalt selle vastu et valu vähendada. Päris mitu tuhku tundsin presse, tundsin kuidas pea langes aina madalamale, aga igakord ootasin mehele ütlemisega, et varsti on pressid ja kutsu arst. Viimase tuhu ajal käis mingi plõks, natukene voolust/vett läks maha ja tundsin, et laps tuleb kohe-kohe, ning käskisin mehel ruttu arst kutsuda.

Arst tuli, ronisin voodi poolistukile, küsiti sünnitusasendit ja sain ainult näidata, et olemasolev asend sobib mulle. Arst pani pepu alla mingi toestuse, kuulas veel beebi südametööd, käskis presse tagasi hoida. Lõpuks võttis ühest jalast mees kinni, teisest õde või mina (ei mäleta enam), arst ütles et uuta, ära pressi, uuta, ära pressi. Üritasin, mis ma üritasin, aga keha tahtis oma ja beebi sündis minutiga laual ära. Kokku olin laual kokku 5 minutit.
Kuigi sünnitus oli kiire ja laps oli esimesest korrast natukene suurem, siis pääsesin õnneks ilma rebenditeta ja õmblusteta, üldse enesetunne oli ka pärast sünnitust hea. Võrreldes veel esimese sünnitusega, siis teine sünnitus oli vaiksem tuhkude ja presside ajal. Tuhkude ajal hingasin vaikselt sisse-välja, presside ajal tegin vaikselt uuuu, uuuu.

Haiglas oli täpselt nii nagu eelnevalt üks arst oli mulle rääkinud. Nimelt peale sünnitust läksime peretuppa ja sinna me “lõksu” jäimegi ehk toast väljuda ei tohtinud. Kiidan arste/ämmaemandeid/teisi töötajaid, kõik olid väga toredad. Ka haiglatoit oli hea, ilmselt oleks veel rohkemgi söönud. 😉 Mees oli meiega haiglas ühe öö, peale mida läks ta vanema lapsega koju. Terve päeva ja öö sain ma üksi uue ilmakodanikuga tutvuda ja “puhata.” Haiglast lahkumisepäeval tuli ta meile vastu koos vanema lapsega sünnitusosakonna ukse taha ja algaski meie esimene autosõit 4-liikmelise perena koju.

39+2

Sel päeval oli plaanitud ämmaemanda vastuvõtt, kus ta pidi tegema KTG testi. Ootasin ukse taga pea 10 minutit, et ta kutsuks sisse, kuni otsustasin ise koputada ja küsida kas vastuvõtt toimub. Vastas ise samal ajal nutitelefonis istudes: “Jah, toimub, tulge sisse.”🤦 Korra KTG ajal passis ka nutitelefonis ja kirjutas midagi.. Igatahes see test erines esimese lapse ajast täiesti ja no kahte haiglat ei anna üldse võrreldagi. Sel korral pidin vajutama nuppu kui laps liigutab samal ajal, kui andurite all olin.

Kui test läbi oli, siis ämmaemand pärast istus pikalt arvuti taga trükkides romaani. Ega ta ju midagi liigset ei räägi ega seleta, vaja alati juurde küsida asju. Igatahes ütles ta, et ta kirjutab kõik mu andmed üles, sest beebil olid südatoonid madalad/nõrgad, kuigi liigutas okeilt. Andis/tegi saatekirja haiglasse, kuhu plaan sünnitama minna, et saaksin kontrolli minna. Läksime kohe mehe ja lapsega haiglasse ehk EMO-sse kus suunati edasi sünnitusosakonda (nemad ootasid õues autos), kontrolliti mind ja beebiga oli kõik hästi, nagu ma arvasingi.

Õhtul tuli arvestatav kogus limakorki ära ja lõi kõhu lahti, ning millegipärast oli tunne, et lähen varsti sünnitama. Koristasin toad ära, võtsin kohvri välja ja jäin ootama, mehele ei öelnud ma midagi et ta saaks rahulikult tööd teha. Olgu öeldud, et jäi sünnitamata ja ootan edasi seda aega, mil saab haigla poole sõita.

Haiglakott ja apteegikraam

Seekord plaanin ma eriti vähe asju kaasa võtta võrreldes esimese korraga või siis mulle lihtsalt tundub, et kohver kuidagi tühi.

Enne pakkimist tegin nimekirja asjadest, mida võiks kaasa võtta meile kõigile ja mida peaks apteegist ostma. Kuna vanem laps läheb minu ema juurde, siis tema asjad panen kokku alles siis, kui kuskile liikuma hakkame. Õnneks paljud riideesemed on ema juures sahtlis ootel, seega tema asju ei pea õnneks palju pakkima.

• Tähtsad asjad – rasedapass+selle vahel dokumendid, rahakott kaartidega, telefon ja telefonilaadija, kõrvaklapid.
• Riided – Selle alla käivad siis mehe pluusid, aluspüksid, sokid; samamoodi ka minu aluspüksid ja sokid. Otseseid vahetusriideid ma endale kaasa ei võta, sest plaan haiglast ära tulla samade riietega nagu läksin ja haiglas üritan saada hakkama nende antud riietega. Pakin kaasa ka õhukesed sussid mulle kui ka mehele, et peale haiglasse sisenemist need jalga panna. Rätiku osas olen veel kahtlev, kas võtta või ei (kui võtan, siis võtan väiksema). Üldse ei mäleta, kas seal oli mingi rätik vanematele või ei, tean et väiksem oli küll lapsele, et kuivatada teda peale pepupesu.
• Hügieenitarbed – Hambapasta ja -hari, higipulk, meigitarbed (näonahk punniline, aga ilmselt jälle ei kasuta midagi lahkudes haiglast), kamm.
• Beebile – Vahetusriided ja kojutoomiskomplekt esimese lapse ajast, muidugi ka müts, kindad ja sokid. Võib-olla panen kotti ka paar mähet ja niisked lapid, kui vaja autos vahetada mähet. Turvahäll koos soojakoti ja õhukese tekiga ootab autos, kuni lahkume haiglast.
• Snäkk – Ploomimahl, soolased küpsised ja šokolaad. Esimene kord sai võetud kaasa ainult magusaid müslibatoone, enam neid ei taha. Tükk aega mõtlesin, kas võtta vett kaasa või midagi muud, ning otsustasin lõpuks et Ploomimahl on seedimisele hea ja ostan selle.
• Apteegikraamist sai varutud D-vitamiini beebile, mulle Bepantheni salv. Seekord apteegist ei ostnud ma sidemeid (esimene kord ostsin MoliMed sidemed), mida saaks peale sünnitust kasutada, vaid otsustasin tellida internetist prooviks mõningaid asju just hinnavahe pärast. Leidsin sellise lehe nagu tipatapa.ee ja sealt tellisin omale BabyOno sidemeid 3 pakki ehk 30 tükki, BabyOno ühekordsed aluspüksid 3 tükki, MoliNea aluslinad 60x60cm 10 tükki ja BabyOno ninapumba beebile. Apteegis kokku 11.56€ ja tipatapa.ee-s kokku koos postikuluga 15.99€. Bandaaži, mis oli 2 korda proovitud, ostsin Facebooki järelturult 10€-ga ja selle panin ka kotti valmis.

Enne sünnitust plaanin vaarikalehe ja nõmm-liivateed juua. Teed ma ostsin apteegist summas 5.10€. Esimese raseduse ajal jõin nõmm-liivateed ainult, aga ei usu et väga aitas, sest tähtaeg läks üle kõvasti. Võib-olla aitas see natukene kiirele sünnitusele kaasa, aga seda ei oska kunagi ennustada mis lõpuks aitas/mõjus ja mis mitte.

Magamine

Mitte et mul und ei oleks, on küll, aga kõht jääb ette. Magama jään kaua, ärkan tihti. Ma ei tea, kas viga on madratsis või mis, aga kui küljel magan siis hakkab lõpuks külg valutama ja beebi annab vahel ka märku löökidega, et see asend ei sobi talle. Vahel ärkan öösel niisama üles ja enam magama ei jää, siis käin vaatan vanemat last ja vahel käin WC-s. Muidugi selle kuu algus on olnud emotsionaalselt raske, sest peale isa surma õhtuti on aina mõeldud erinevaid mõtteid ja katsu sa siis magada.. Tahaks lihtsalt ühe päeva olla ja mitte midagi teha, oleks see alles luksus!

Täna öösel käisin WC-s ja mees küsis, kas ma hakkan sünnitama. Ma kohe vastu et ei, miks? Ta pidavat juba 2 korda unes nägema, et ma hakkan sünnitama. 😁 Ei tea, kas on märk et sünnitan varem kui tähtaeg on. No loodame!

35+6

Eile oli mul ämmaemanda vastuvõtt, mille ma ümber muutsin. Tahtis mind ära saata juba peale toiminguid, aga tuletasin meelde et ta pidi mulle saatekirja kirjutama III trimestri ultraheliks. Temaga on ikka nii olnud juba algusest saadik, et räägib üht aga käitub teisiti. 🙄 Kohe peale vastuvõttu helistasin soovitud haigla registratuuri ja sain juba täna hommikuks aja. Päev sobis ideaalselt, sest täna oli vaja samas linnas toimetada, aga kuna vastuvõtu kellaaeg oli varajane, siis pidin juba eile koos lapsega rändama teise linna, mida ma tegelikult ei tahtnud ette võtta (täna oli isa matus).

Täna siis oli oodatud ultraheli. Olin haiglas kohal 20 minutit varem igaks juhuks ja saingi täpselt õigel kellaajal löögile. Ultraheli teinud naine oli väga tore ja sõbralik, rääkis kõike mida nägi. Kahjuks ma pilti beebist ei saanud (liikus palju), kuigi lootsin küll seda. Hetkeseisuga kaalub beebi 2720 grammi ja selle järgi vaadates tuleb sama suur laps sünnitusel kui esimene. No muidugi see pole reegel või ei tea mis tõsiasi, aga esimese lapse ajal samas ultrahelis oli tema kaal põhimõtteliselt sama ja ämmaemand ütles, et laps võtab viimasel kuul iga nädal 250 grammi juurde. Ja tuligi ennustatud kaaluga laps. 😊

Ultraheli lõpus ütles arst, et saadab mind igaks juhuks KTG alla, sest südametöö olevat natukene rütmist väljas ja ei taha mind niimoodi ära saata, et parem üle kontrollida. Saadeti mind sünnitusosakonda, kus olin KTG all 20 minutit ja peale seda oli veel naistearsti vastuvõtt, kes tegi uue ultraheli kontrollimas südant ja nabavääditööd. Igatahes oli kõik korras õnneks ja häire oli ilmselt sellest, et laps liigutas esimese ultraheli ajal väga palju (kõht liikus edasi-tagasi ühelt küljelt teisele ja lööke sain ka palju) ja eks beebi tunnetab kõike mida ema.

Nüüd hakkavad ämmaemanda vastuvõtud tihedamini olema, pea iga 2 nädala tagant. Natukene tahan, et laps varem sünnib, aga ma väga ei usu et seda juhtub. 😃

32+6

Tere, paksuke siin! Ma olen peaaegu 16kg juurde võtnud ja usun, et saab mõned kilod veel juurde võetud enne sünnitust. Esimese lapse ajal võtsin kokku 12kg, nii et hetkel olen mõnusasti kosunud. Õnneks pole kehal näha seda kaalutõusu, aga kõht on küll suur. Paljud vanad riided lähevad veel selga, aga mõne asjaga on tunda et käevarred on natukene suureks läinud või püksid pigistavad natukene liiga palju puusa kohalt.

Vahepeal olen mitmel ämmaemanda vastuvõtul käinud ja nüüd viimane kord tellis ta igasuguseid proove, seal hulgas ka raua näite. Kuna see oli mingi aeg languses, siis hakkasin Ferrum Lek tablette võtma koos C-vitamiiniga ja nüüd on näit sama, kui võttes. Lisaks nägi ta ära, et rauavaru on kehas olemas, lihtsalt raseduse ajal langeb see mul rohkem kui muidu. Mul üldjuhul on koguaeg olnud raud madal, seega pole midagi imestada mu keha puhul. Igatahes jätkan tablettide võtmist kuni sünnituseni, et see vahepeal ei langeks jälle madalale ja et varu oleks kehas olemas.

Uuel kohtumisel teeb ämmaemand mulle saatekirja teise haiglasse, et vaadata lapse eeldatavat sünnikaalu. Ma loodan, et saan ruttu jaole mingile ajale, sest sel ajal kui ta saatekirja kirjutab on mul sünnituseni jäänud pea kuu aega.

Nagu appi, ma lähen varsti sünnitama! Õnneks ma sünnitust ei karda. Jah, ma tean et on valusam ja kiirem ja intensiivsem kui esimene sünnitus, aga ma olen selleks valmis. Jällegi tahan nii neutraalset sünnitust kui saab, aga ilmselt läheb kiireks. Esimene sünnitus kestis 2.5 tundi, nüüd siis peaks 1 tunniga hakkama saama. 😁 Raskeks läheb, sest laps tuleb emale üle anda, aga sõit on juba pikk temani/haiglani. Vahel mõtlen, et kuidas on autos sünnitada..

Järgmine kuu ostan turvahälli ära, lisaks vaja apteegikraami osta endale ja lapsele. Riietega ja muude asjadega on õnneks kõik heas seisus, oota sünnitust. Kindlasti tahan pildistamas ka käia koos lapse ja mehega. 😊

LA 20+2

Sellest on küll juba kaua aega möödas, mil looteanatoomia oli, aga siiski kirjutan lõpuks ära. Koguaeg olen tahtnud kirjutada, aga õhtuti ei tule see enam mõttesse või siis lihtsamt ei viitsi, tahaks magama ära minna või diivanil lebotada.

 

Looteanatoomia oli mul Pärnu Haiglas. Saatekirja sain oma ämmaemanda käest, kohalikus haiglas seda uuringut sel hetkel ei tehtud (koroona aeg veel). Algul tahtis mind Tallinnasse ITKsse saata, aga palusin asukoha ära muuta, no ei meeldi Tallinn mulle.

Vastuvõtule hilinesin 25 minutit, sest ajasin kellaajad sassi. Mees arvas, et on üks kellaaeg ja mina arvasin, et teine kellaaeg. Õnneks kutsuti korra veel minu nime, kui ootesaalis ootasin ja saingi uuringule, vanandasin muidugi ette ja taha mitu korda. Uuringut tegi Dr.Reet Tamla, kellega jäin suhteliselt rahule, töö kiire ja korralik. Lapsel kõik korras, viisakas laps nagu ta on, siis esimene asi mida ekraanil näha sai oli see üks ja ainus uhkus. 🤭 Kahjuks pilti ei saanud sellest visiidist, laps ei olnud piisavamt ilusates asendites ja sellepärast tahaks tasulisse ultrahelisse minna, et pilt saada. Mees muidugi ütles, et on mul seda vaja, no muidugi on vaja ju!

Ainuke asi, millega ma rahul ei ole, on natukene imelik suhtumine. Mainisin arstile, et lasin enda raha eest ka Oscari teha, siis arst kohe küsis imelikul toonil et miks ma seda tegin, kui sain Niptify tasuta. Vastasin, et tahtsin, tema leidis et mõttetu raharaiskamine. Minu jaoks küll polnud, igati rahul sellega et käisin.

Üleüldiselt rääkides rasedusest, siis see rasedus on põhimõtteliselt samamoodi kulgenud nagu esimenegi. Pean silmas eelkõige enesetunnet, kaalust ja kõhust ei hakka rääkimagi. Kui esimese ajal sai pikalt kapis olla, sest kõht väike, siis seekord on kõht päris suur juba ees. Ka kaal on võrreldes esimesega rohkem tõusnud võrreldes esimese raseduse ajaga, aga see on ka loogiline, sest siis ma käisin tööl ja nüüd istun kodus (ja söön). Kaalu pärast ma õnneks ei põe, tean et ei pääse 12+kg tõusust, õnneks peale spnnitust imetades kaob kaal ära.

Rasedusest teavad kõik lähedased, nii öelda tuttavad pole veel teadlikud et rase olen, aga küll varsti märgatakse/saadakse teada. Tore on tegelikult niimoodi saladusega olla, kuidagi rahulik.